8

Esmaspäev:

Kassid istuvad tahtsalt votteplatsil korgetes grimmitoolides ja mina hangin chocolatechipcookiedest energiat ning Merle loeb neid suutaisi - et kaelkirjak kindlasti laiusesse kasvama ei hakkaks. Vahepeal kaime vottel ja siis uuesti kohvi- ja voileivajahil. Tana on meie teine toopaev rootslastega - neljapaeva hilisohtul kui me parasjagu peole sattisime, tuli pakkumine osaleda reklaamis ja teenida sellega veel lisaraha. Reede hommikul matkasimegi peale monetunnist und kaugele Palos Verdesele, onneks oli yks naitlejaharra nous meid enda auto peale pakkima, muidu oleks pidanud toenaoliselt eelmisel ohtul minema hakkama, et siinse fantastilise yhistranspordisysteemiga kohale jouda. Reklaami voi oigemini infomerciali (kui ma olen oigesti aru saanud, siis see on selline teleturureklaame meenutav pikem toodet tutvustav klipp) team on supertore ja naljakas ning tootest oleme ka molemad vaimustunud - nimelt laheb see reklaam eetrisse Tyrgis ja sellega reklaamitakse Rootsis populaarset NiceSpikesMatti ehk siis tanapaevast varianti iidsest India ravitoimega naeltega kaetud matist, mis loogastab ja ravib erinevaid stressiga ning vereringega seonduvaid tobesid. Kass nyyd muidu on mul korval haavatud, sest jarjekordsel toiduvarastamisretkel jai kapp kylmiku ukse vahele :)) Ta on jatkuvalt vaga naljakas. Igatahes, reklaaminduse juurde tagasi - sisuliselt imiteeritakse suurelt osalt talkshowd ja meie roll on olla publikuks, kasu peale naerda ja plaksutada ja nagusid teha ja olla hirmus huvitatud ilmetega. Suur osa teamist on rootslased - toote loojad, vaga sympaatsed ja ilusad ja ylimalt rootslaslikud Anna ja Olaf Skipper, kes pidavat Rootsis tuntud ja populaarsed olema tervisegurudena ja Anna ka saatejuhina ning nendega kaasas olev vaga armas pisike asiaadist stilist, kes meie riideid lakkamatult kontrollimas ja steamimas kaib ja on ylimalt perfektsionistlik yleyldse ja Maarja Silla moodi meikar naiteks. Kohaliku produktsioonifirma tegelased on ka vaga sobralikud ja humoorikad - paksuke prillidega asiaadist rezhissoor ja perekond grupijuhid eelkoige ning erilist tahelepanu vaarib meie esimene superarmastusvaarne geisober - reklaami peategelane, Austraalia naitleja Ben, kes on elanud ja tootanud ka Londonis ja Stockholmis ning nyyd kolmandat aastat siin on. Reedene vottepaev oli kokkuvottes nii pikk, et ohtul olin ma piisavalt kurnatud, et magada jargmisel paeval kella kolmeni valja. Selle tingis suuresti vast ka see, et eelneval nadalal olen iga paev hommikust ohtuni tool olnud (st tousnud 9 ja koju tagasi joudnud keskmiselt 12 tundi hiljem) - esmaspaev, teisipaev ja neljapaev olime koos stuudiopublikuks oma pysitookohal, fantastilisel Newlyweds Gameil, kuhu valitakse osalejaid selgelt piinlikuse alusel - no see pole lihtsalt voimalik, kui isiklikke kysimusi seal kysitakse (yldiselt peale seksi pole yldse muid temaatikaid eriti loota) ja kui piinlikult need inimesed suudavad reageerida.. mitte ykski inimene ei imiteeriks eetris oma abikaasa orgasme ega ytleks, et ta mehel on vaike kui mees ise vastab kysimusele, et tema kutsuks seda "vaikemeest" shotguniks!! Onneks vahemalt igav ei hakka :) Eriti nyyd kui ma avastasin Alissa eeskujul taaskord heegeldamise ja sellega oma vaba aega saan taita votete vahel. Kolmapaeval olin terve paeva nii tubli assistent, et lopuks koju joudes hasti ei maletanud suurest kohutyhjusest oma nimegi - kaisin mooda kohtumisi ja naeratasin ja dokumenteerisin toimuvat ilusasti oma tahtsasse markmikusse ja tegin konesid jms. Playboy Mansion naiteks oli yks kohtumispaik - maailma koige armsam, et seal on paeval suured varvilised papagoid ja paris jankud ja paabulinnud ringi jalutamas! Yldse on seal paeval vaga ilus, valja arvatud vastutavate harrade kabinetis, mis naeb valja rohkem nagu rekkameeste kogunemispaik ja on hirmpisike ka veel.

--------------------------------------

Vahepeal me pidime veel monevorra asjalikud olema ja siis juba end kokku pakkima ning kogemata on juba kolmapaeva ohtu katte joudnud ja ma sunnin end voodist veel selle postituse lopuni kirjutama, muidu seda ei juhtugi vast. Teisipaeval oli Newlywedsis tehniliste viperuste tottu utoopiliselt pikk toopaev ja joudsime koju alles kymneks ohtul ning lootsin, et mind ootab ees yks oo und, aga brother from another mother otsustas just eile veinitama hakata ja kuna meie pesa on vaga vaike ja privaatsust pole loota, siis ei kujunenud see uni sugugi nii pikaks kui oleks voinud. Jatsin ta siiski poole kahe paiku yksinda terrassile (voi kuidas iganes peaks seda ruumi meie ukse taga nimetama) ja hommikul kui mina arkasin oli ta joudnud naaberkorteri strippari Niki juurde kokteilile ja tantsule! Arvestades, et ta on jatkuvalt paksuke iiri päritolu keskealine, kes meile teadaolevalt selle kolme nadala kooselu jooksul küll alkoholi tarbinud pole, siis oli meil sellega seoses väga palju nalja :)) Nagu juba varem mainitud, elab meist ühel pool gei-Paul oma labradoriga ja teisel pool siis strippar-Niki oma varateismelisest poja ja kassi Smokeyga.. ei tea küll millest see nimi võib inspireeritud olla.. arvestades, et tal on kalduvus keset päeva kergelt purjakil olla ja varahommikul suurema seltskonnaga koju maabuda ning hääl on tal konstantselt kahtlaselt mehine, on mul ta pojast päris kahju, aga vähemalt tundub ta üpris heatahtlik. 

Täna oli mul eriti mõnus tööpäev - tegin kohtumistel märkmeid ja esimene neist leidis aset ühe härra juures kodus, kus oli maailma kõige armsam beebi ja suurim labrador, umbes nagu bernhardiin.. mind jätkuvalt vaevab, et kas ta oli steroididest pungil või kuidas ma endale tulevikus nii ägeda koeravariandi saaks. Teine meeting oli Playboy üritustega seoses ja sealne härra oli käinud Eestis meie Playboy avapeol - näitas oma turistikaid pilte ja ajakirja numbrit, kus minu Mai ja Alissa sees olid :)) Ja ta isegi oskas ära märkida, et kas Heather pole mitte eestlase kohta harvaesinev nimi :D Ja siiiiiis teenis mu ülemus 23218 plusspunkti, sest viis mu tagasiteel Malibusse Lake Shrine meditatsiooniaedadesse.. arvas lihtsalt, et see võiks mind rõõmustada. Ma olin juba enne väga happypuppy, sest 30-kraadises LA ilmas teisiti lihtsalt ei saa, aga need aiad on tõesti hea auraga. Inimesed istuvad omaette ja maalivad, loodus on täiuslik, luiged ja värvilised kalad pisikeses järves, keda toita ja tempel, mille juures mulle eriti meeldis, et altaril on kõigi uskude esindajate pildid võrdses suuruses ja kõrvuti - Jeesusele järgneb Buddha jne. Võib-olla isegi veidi rohkem kui seal jalutamine made my day, et ma ju nägin pärast kohvikus mr Bigi! Sest Seks ja Linn polegi ju ainult mu ainus tõeline lemmik telesari! Max ütles pärast, et kui ta oleks teadnud, et ma nii väga erutun, siis ta oleks pilti teinud või midagi :))) Kui ma mitte kunagi ühtki tuntud inimest ei näe ega ära ei tunne, siis no finallllly ma tunnen end küll nagu esitiinekas ja fänn :D Peale seda võis rahulikult minna mu kalli Kassiga Trader Joesse odavat, aga head ja suure tõenäosusega orgaanilist toitu varuma ja koju kerra :)

Vahepealsest võib veel mainida, et meie kodust 10 minuti kaugusel jagati Oscareid, mida me siiski vaatasime sõbra juures telekast. Eelnes vestlus:

Tema: Tomorrow we are gonna have an Oscar party at my house. Lots of food and drinks and everything.

Mina: Sure, I can cook if you want to. 

Tema: Yes! Lets do chinese!

Mina ilmselges segaduses, mõeldes, kuidas nüüd öelda, et selles linnas ma küll hiinaka valmistamisega muljet ei avalda (igal sammul leidub tasemel aasia toitu).

Tema: We are gonna get it delivered and then you can cook it later, heat it up, you know!

Need inimesed reaalselt ei teegi süüa. Never. Samal nädalal kusjuures oli veel situatsioon, kus üks teine sõber üllatus, et toidu tegemiseks tuleb ju poest osta selleks asju. Kui järele mõelda, siis tegelikult on päris toormaterjali raskem leida, kui soojendatavat kraami..

7

Raha tuleb teenida nii nagu oskad ja kui ei oska siis nii nagu võimalus. 

Seega otsustasin mina, et olen hea kodanik ja osalen vabatahtlikult aju-uuringul LA ülikoolis, mille  eest siin loomulikult makstakse:) 3 korda 3 tundi 50$ ...ei ole paha ju. 

Minek algas sellega et mina ja G vahtisime puhteestlaslikult kivinäoga arvutiekraanilt kaarti tehes nägu nagu saaksime aru kuhu ma minema peaks ja mis kõige tähtsam...mis suunas! Kui G püüdlikult mulle kaarti hakkas paberile maalima vaatas meie korterikaaslane meid pingsalt ning  ilmselt mõistis ka ilma keelt valdamata, et ma midagi aru ei saa ning pakkus ennast härrasmehelikult mind ära viima öeldes, et ta peab niikuinii sõitma minema....plaksutasin käsi kokku ja sõit võis alata. 

Koha ja kabineti leidsin üsna kiirelt üles kui olin mitu minutit pikki valget koridori kõndinud ja silmad punnis ukse silte ja nr vahtinud suurest hirmust, et ma hiljaks ei jääks ja mis minust nüüd saama hakkab.

Uksel võttis mind sõbralik tädi vastu ja andis mulle pataka pabereid milles seisnes kõik võimalik mis minuga juhtuda võib ja millega arvestama pean ning USAle kombeks on seal ju KÕIK kirjas...nt. ohud: kui keegi näeb mind sinna kabineti minemas ja ma ise seda ei taha siis nemad pole süüdi, ma võin pikkadest küsimustes väsida ja fustreeritud olla jne igasuguseid muid naljakaid ohte. 

Kui ma olin umbes tunni vastanud kõik-võimalikele küsimustele oma haiguste, meeleolude, päritolu kohta, tuli teha 60sek test, kus mulle öeldi täht ja mina pidin selle algustähega sõnu ütlema nii palju kui võimalik...no mis te arvate kuidas mul läks hahaahaaa...esimene täht F ja minu esimene sõna Fuck :D:D ja siis palju sorry'sid sinna otsa:D:D ja nii veel mitmeid tähti. 

Igaljuhul selle testi lõpus tundsin ma ennast küll hälbega ja aju-uuringut vajavat olevat. 

Seejärel uuriini proov tõestamaks et ma ikka kindlasti narkootikume, xanaxsit või muid poppe 

rahusteid ja peaaegu normaalseks tegevaid ravimeid ei kasuta. Olles püüdlikult sinna kuramuse väiksesse topsi pissinud ja selle toreda sooja topsi tädile ulatanud istus ta minuga uuesti maha ja ütles suure kurvastusega, et ma ikka ei sobi nende uuringusse...põhjus selles, et minu esimene keel pole inglise ega hispaania keel seega läheb edasine minu jaoks raskeks ilmselt, kuna ka kohalikud ei mõista tihti mida neilt küsitakse...ma ei hakanud ütlema neile, et seda ma tean jah...selleks pole aju-uuringut vaja:D 

Aga no tõesti enne käe täislaskmist ei võinud siis öelda seda või?

Lõpp hea kõik hea...tunni eest teenisin ikka 20$ jeee:D ja nüüd uusi katseid otsima!

Väljas oli hästi ilus ilm täna ning ma tulin kohe hea meelega bussiga tagasi...see oli nagu mini ekskursioon...buss läbis rikaste ja kuulsate rajooni seega põnev ja jumalik oli nende aedu ja maju vaadata, mis meie mõistes annavad lossi mõõdud välja...äge:)

Poeskäik

Toote nimetus - clear sparkling water, wild cherry taste

Toote kirjeldus - sugar free, calorie free, sodium free, caffeine free, naturally flavored, contains no fruit juice (minu meelest on kahe viimase näitaja vahel juba kerge vastuolu)

Reaalsus - topeltsuhkruga kirsimaitseline sprite!

 

Meie pesa

6

Mina kirjutan jalle bussipeatusest. Kell on 12 labi AM ja kuigi ma olen maailma vasinuim ja pean kell 9 tousma, et hommikukonnile minna kanjonisse (pyyame Merlega yle paeva sellega hommikut alustada, et lahme enne 10t Hollywoodi Runyon Canyonisse ja kiirk6nnime selle magise raja labi - seal kaivad oma koertega pea koik Hollywoodi elanikud end liigutamas - mae all on lisaks ka tasuta joogatunnid, kuhu ma kahjuks seekord veel joudnud pole) ning olen sel nadalavahetusel praktiliselt magamata, ei olnud mul siiski koduslesimistunnet ja kaisin Carola ja Jannega hangimas ning uusi eestlasi - tana saabunud Beritit ja Sigridit vaatamas.

----------

Nii alustasin oma postitust reedel, aga siis tuli buss ja bussis oli erinevaid hirmsaid kujusid, mistottu kutsusin Merle endale peatusesse vastu ja rohkem kirjutada ei joudnud. Nyyd on juba reede ja kaisin just Alyssal kylas - olen alati arvanud, et NoHo pole hea kant, aga tema kodu ymbrus seal tekitas eriti hea ja hubase tunde, millega nyyd end oma pesa poole satin.

Vahepeal on juhtunud piisavalt palju, et mitte leida aega seda kirja panna, seega pyyan nyyd koigest olulisemast kiire lyhiylevaate anda.

Eelmine pyhapaev ja Eesti Maja - laulsin sealsel aktusel kodulaulu ja sain vaga palju sydamlikku ja positiivset tagasisidet. Endal oli ka sealses keskkonnas tunne nagu vanaemade ja vanaisade eriti sympaatsel kogunemisel ning mitmetega nende seast juttu raakida oli kuidagi sydantsoojendav - kuidas paljud neist pole juba viiskymmend aastat Eestis elanud, aga pyhendavad oma aega sellele, et eestiparane sailuks ka seal ja uuedki kohalikud polvkonnad oma keele ja minevikuga kursis oleks. Aktusel peeti hulk liiga pikki konesid (erilist tahelepanu poorata Kodutytarde esinaisele, kes pikal lennuteel Eestist nahtavasti aega ei raisanud ja oli koostanud fenomenaalselt pika ja detailirohke ettekande, mis isamaalist konet kyll eriti ei meenutanud ja kohalviibinud ameeriklastele igasuguse tolke puudumisel - teised konelejad seda osaliselt tegid - oli meie brother from another mother lopuks ypriski kurnatud. Ta nimelt on eriti armas ja on mulle abiks olnud pikematel vajalikel soitudel ning tuli huviga ka heeringat sooma ja petti jooma - muide, tanu sellele avastasin siit lopuks ometi kohaliku joodava keefiri! Kurk on siiski veel toidupoodides leidmata asjade seas..

Too - ma olen vaga uhkelt yhes yrituskorraldusettevottes harra juhataja isiklik assistent ja mul on isegi oma uhke heather@ toomail ja puha. Too seisneb koige selle, mida teised ei viitsi k.a harra vana kola sorteerimise labi viimises, aga samas on ajuti ka arendavamaid tegevusi. Naiteks eelmise nadalavahetuse lendasin mooda California vaikelinnu ning kaisin mooda kohtumisi ehk restorane ja baare/muid yritusi. Nagin lopuks ometi parisparis vaikelinnaameeriklasi (peaasjalikult ilmetuid, kuid samas oli eriti spets jalgida, kuidas naiteks Chico kohalikus kortsis tantsisid igas vanuses kylastajad uskumatult hasti oma kantritantse ja see mootoriga pull oli olemas ja puha). Boonusena kohtasin veel teisi assistente Brianne ja Christinat, kes ytlevad kyll nats liiga tihti ohmygoood ja justkiddin, aga on koige normaalsemad ja lobusamad minuvanused, kellega siin lahemalt suhelnud olen. Ja siis veel hulka igatpidi ara loigatud, botoxitatud ja ylemaaraste valgete pikendustega vaga sobralikke prouasid, kes olid rohkem harrade ylemuste isiklikud lemmikud ja kaaslannad.

Kuna minu assistendiametipost ei taida aga ei koiki mu paevi ega ka rahalisi vajadusi, on minu ja Kassi martsikuine tookoht kolmel paeval nadalas Newlyweds stuudiopublikuks olemine. Kell 12 hommikul peame end stuudio uksel sisse kirjutama. Hilinedes paremal juhul jaad oma kohast ilma ja halvemal juhul markab seda Carola, emamesilane (teised meie tydrukud kaivad ka seal). Seejarel istutatakse varsti publik maha ja saabub vaga tyytu ja valjuhaalne publikusoojendaja from London. Peale moningat ootamist ja plaksutamist tema seltskonnas algavad votted - paevas tehakse 5 saadet, mille jooksul meie ekraanile ilmuva kasu peale plaksutame voi huilgame. Saade iseenesest on selle hirmpiinlike osavotjate tottu vaga naljakas ja laheb kiiresti - tanasel vottepaeval nt me pea vahetpidamata olime pisarais. Veidi kurb on kyll vaadata kui paljud paarid seal pigem naaklevad kui koostood teevad ja kui isiklikke detaile teineteise kohta valja tuuakse, aga no igav ei hakka :) Vahepeal on lounapaus ja kell kaheksa ohtul on meie toopaev labi.

Siis veel - eelmisel nadalal kaisime Kassiga burlesque-showd vaatamas - kus koolis opitud prantsuse laulude saatel votsid selgelt oma rolliks liiga ebataiuslike kehadega inimesed riidest lahti. Kogemus omaette, aga ei kordaks - kui marseljeesi ajal vaikest vanainimest meenutav proua Napoleoni kostyymi eemaldas, siis ma ei suutnud kyll oma naoilmet neutraliseerida.

Eile kaisime Hollywoodis stuudios - kuulsime James Blunti varsti avalikustatavat singlit ja kogumikku Rihanna uueks albumiks loodavast - vagavaga lahe!

Teisipaeval sain ma selgelt petta ja laksin tookuulutusele vastates kogemata vorkturundusmiitingule ja voin oelda, et Verve-nimeline energiajook on vagavaga hea, aga nende promomisele selle turunduskontseptsiooni kaudu ma toesti ei soovi oma siinset aega kulutada. See-eest kulutas see loputu koosolek mu aega piisavalt, et tuli minna seda paeva Mirabelle (yhe sobra nn kodubaar Sunsetil) veiniga lopetama.

Hollywoodis leidsin eriti ageda kohviku, mille siseruumidesse on loodud sopiline muinasjutumets - kohvitassi saad toetada puuoonde ja seal okste vahel hamaras istuda. Tyypiliselt oli seal igal inimesel kaes Mac - kuhugi tuleb ju oma filmiskriptid ja tulevikus kuulsust toovad ideed kirja panna.

Kahetsusega peab todema, et ohtused ilmad pole siin veel kadestamisvaarsed - jakk ja sviiter ja tegelt tahaks yle paeva ka kindaid ja mytsi.

Meie naabril Paulil on maailma agedaim kollane kutsu! Voi no umbes sama age kui Alyssa Jun :)) Vaidetavalt pidi Paul olema ebasobralik gei, aga kuna meil Merlega on nende suhtes vist omad andurid, siis oli ta vaga lahke ja edaspidi saame vajaduse/soovi korral kutsuga jalutada, jeejee! Ja ma ei maleta kas oleme kirjutanud, aga LAle ebaisearalikult on meie majas pea koigil kassid.

Ja ma tahaks veel lisada kui kahju mul on vaadata, et siinsed rikkad inimesed kulutavad oma minu jaoks utoopilistes numbrites olevaid finantse maailmas koige mottetumalt. Mitte et peaks kohe koik heategevuseks annetama ja vihmametsi paastma soitma, aga no miks maksta tuhandeid dollareid kuus mingi tavalise majaosa eest nimekas linnaosas, kui sama raha eest saaks nii ilusates kohtades elada ja keegi ei osta endale igavusest Ashton Martinit voikuidasiganesseekirjutatakse et siis parast avastada, et reisimiseks naiteks ei jatkugi enam piisavalt. Kui mul oleks nii palju raha, siis sellega annaks ju nii palju huvitavaid asju ette votta ja kohti naha ja lahedaid inimtyype toetada ja.. no ilmselgelt leian ma, et see raha tuleks mulle koik kokku korjata, et ma saaksin seda oma aranagemise jargi siin ilmas jaotama hakata :D

Teie Gigi/Heather/Getter/kaelkirjak

5

SundayFunday:) on ka siin olemas.
Teen ruttu, sest peame G lennujaama vastu minema ja siis Eesti majja eestipärast toitu sööma ja imelist G kuulama. Loodan, et söögiks pole tangupuder või muud säärast:) Tatar kõlaks juba paremini;)
Reedel olin ilma abikaasata ja mõtlesin, et jään koju ja puhkan vahelduseks...ei õnnestunud...kui ikka helistatakse ja kutsutakse Hollywoodi uue klubi avamisele siis kohe mitte ei saa keelduda. Väga lahe koht oli ja kõik karvased ja sulelised olid kohal...siin kohal on kahju, et mul pole Merlist LA taskuversiooni kaasas, kes teaks absoluutselt kõikide inimeste nimesid ja tegevusalasid...isegi suvaliste hotdogi müüjate ma arvan:D
Eile aitasin sõpradel ladu (neil on siin sellised väikesed eralaod, nagu meil mustamäel garaaziboksid) koristada ja tühjaks tassida...teenisin oma esimese raha:P ja lõpuks sain õhtul niisama kodus vedeleda ja melonit pugida.

Aa ja nagu kirjutasin siis ma olen igalepoole maile saatnud ja teinud seda kõikvõimalikele pakkumistele...kaasaarvatud kellegi toa koristamine, mis siin on väga tavaline ja lihtne teenus...peab aga mainima, et tihti oodatakse koristamise lõpus ka midagi muud:D:D kopeerin siia ühe kirjavahetuse:

Hi,
I'm interested in cleaning your house and would like to have more information about
your needs and wishes.
Looking forward to hear from you,
-------
Vastus Jose Lopes: MAN OR WOMAN
-------
Woman
-------
Vastus Jose Lopes: Look I am looking for someone to clean and have fun after too
---------
Haahaa päris naljakas oli selline vastus saada ja siinkohal lõppes ka meie kirjavahetus...no happyendings for Jose Lopes!!!!

4

----------------------------
Kass:
Reede hommik algas kerge magamise teesklusega, kuna üldse ei tahtnud täna jooksma minna. Entusiastlik korteriomanik hallootas minuti, paar ja ilmselt olekski jäänud halootama, kui ma poleks lõpuks vastanud et me magame...tundus, et talle ei mahtunud pähe kui inimesed ei vasta on üsna võimalik, et nad magavad ja ei kuule. No pole hullu küll nad õpivad;)

Eile käisime mõlemad erinevas linna otsas väljas...mina Downtownis ehk LA tsentris ja minu kaasa Long Beachil. G ümbritsesid peale tema kaaslase kaks suurt naissooihalejat ja gängiliikmed ja keegi keda kuskil eemal tulistati:) Nimelt oli vastav baar G kaaslase kunagine kodubaar, kuhu seekord ilmselgelt G ei kuulunud:D...vähemalt oli tal lõbus nagu ta ütles.
Mina käisin siis nö. kesklinnas kolmes ühe omanikuga baaris. Üllatuslikult väga lahedad ja ilusad (sõna, mida siin saab kohtade puhul harva kasutada) ning väga euroopalikud kohad. Kaks meenutasid Caprice ja Prive sugemetega kohti...musta sisustusega ja kuldse ornamentikaga ja viimane oli äärmiselt põnev viski baar...seal müüdi ainult viskit ja kõikides kokteilides kasutati viskit, mis olid mulle kui mitte viskijoojale isegi väga maitsvad. Baari tagumist riiulit katsid maast laeni kõikvõimalikud viskipudelid ülemaailma ning mõningate kättesaamiseks olid pikad redelid nagu filmides raamatukogudes näinud olete. Seinu katsid kõikjal kitse ja põtrade topised või lihtsalt sarved...selline iiri jahimeeste kõrts. Pärast seda läksime sööma...ei ole lihtsalt võimalik kui palju on inimesed võimelised sööma:D ja kõik mu kaaslased olid kõhnad...uskumatu.

Ma olen siis täna oma brother from another motheriga üksi kodus, sest minu G lennutatakse ühte teise linna, mingeid asju ajama...nimelt ta aitab meie majaomanikul tööasju teha...jätkuvalt üks asi, mis mulle pähe veel ei mahu on see, kuidas need ärimehed siin eksisteerivad, kui nad meile nii ilmselgeid asju nii keeruliseks ja segaseks suudavad ajada:D:D kui üldse suudavad ajada...See mees sai sellest vist kogemata aru ja seega laseb G ennast aidata:)

Mina olen terved päevad igalepoole kirju saatnud, kas keegi tahab ühte euroopa valgekarvalist kodutut kassi endale tööle võtta...luban olla sõbralik ja mitte paljuneda:D

3

Olen bussis ja bussijuht tegi mulle just pileti valja. Jaa - ma arvan, et ma meeldin LAle sama palju kui tema mulle :) Kuna meie pesa asukoht on taiuslik, siis pole mul enam tunde kestvaid bussireise, mida teile kirjutamisega sisustada nagu oma varasemate blogide puhul. Lyhikokkuvote tuleb aga ara teha muidu on seda koike juba liiga palju. Viimastest paevadest siis - esiteks me like, et on olemas kohad, kus pyhapaeval maksad esimese mimosaringi eest ja koik jargnevad on tasuta. Me like, et eelmisel ohtul saab vedamise korral kaia superilusas ja eksklusiivses Skybaris Sunset Stripil, kuhu saab ka kodust kymne minutise jalutuskaiguga. Kummaline, et isegi sellistes kohtades on klaasid plastikust - saime sellele selgituse - igas kohas kus on bassein, on klaasi kasutamine keelatud. Samuti on see selgelt saastlik variant. Arvasime, et viimaste paevade jaheduse tottu peaks valja minnes eesti kliima kohaselt riietuma, aga Skybar oli praktiliselt taidetud soojenduslampidega - nagu ka iga teine siin oues asuv soogi/peoala. Pidusele ohtule eelnes hommikune lapsehoidmine kodu lahedal asuvas pargis - meie korteriomanikul on imearmas pisike tytar Ruby - kuhu mu suureks pettumuseks sel paeval Seal ja Heidi Klum ei joudnud - nad pidavat seal yldiselt sagedased kylalised olema. Yllatusena on meil nyyd ka korterikaaslane - Max paigutab oma korterisse k6ik abivajajad ehk nyydsest jagame seda keskealise l6busa ameerika mehega, kes naeb valja umbes nagu Family Guy voi Simpsonite perekonna pea. Kuigi no hard feelings, eks temalgi on vast keeruline harjuda kahe hullu noore eurooplasega ja ta on vaga abivalmis ja puha. Tanu sellele pakkisime aga endid elutoa kohal asuvasse lofti, mis tanase hommiuni taitis peamiselt kolilambri rolli. Peale minu loomingulist lahenemist sai aga sinna vaip maha ja suuremast osast kolast tugitooli imitatsioon ja laud ja seal on taitsa hubane juba. Kummaline, et koik ameeriklased armastavad yleni valget sisustust ja samas koristavad seda nahtavalt korra viisaastakus..meie valge kook on igatahes peale tanast jalle valge :)

Ja siis me nagime Johnny Deppi ja ylejaanud Alice imedemaal casti ja Kerli laulis Hollywood/Highlandi keskuses.

Ja mu kutsule raudselt meeldiks elada Carola ja Janne tanaval, kus on hiiglaslikud seedripuud suurtesuurte kabidega.

Ahjaa veel - ma loobusin igapaevasest oma nime spellimisest ehk siis olen juba oppinud reageerima oma uuele amerikaniseerunud nimevariandile - Heather. Merlel laks kergemalt - ta opib Marylin olemist. Ja LA klubid pole yhelgi ohtul suletud ega tyhjad. Meie eestlastearmee (neid on praegu terve hulk kylas siin) laks naiteks eile (pyhapaeva) ohtul klubitiirule.

Ja me jooksime Merlega tana kohvikus koos vastu klaasist seina. Live entertainment! :)

2

Kass, kass, kass.
Mis päev täna on...ee reede hommik kl on 7.16 ja juba mitmendat päeva järjest ärkan ma ebanormaalsel ajal üles, olenemata sellest, mis kell me magama lähme.
Vaatame millest Getter kirjutas...ahahh meie kodu hõk mul on nii palju kirjutada Teile.

Tuppa jõudes ootas meid õdus pesa...pole mingit kahtlust...KODU. Kiire tuur korteris tehtud ja magamisasemed jaotatud tuli hakata kiirkorras G asju lahti pakkima, kuna tema kotis oh imet on plahvatanud üks juuksehooldusvahend, mis loomulikult oli toodud ühele prouale...nalja kui palju ja aina paremaks läks:D Pakkimise käigus selgus miks tema kotid tegelikult nii rasked olid(koti tegelik sisu sai pakitud imelise ema poolt, seega polnud minu proual aimugi mida ebaseaduslikku ta veab:):) ). Ei liialda kui ütlen et ühes kotis riiete all oli u. KÜMME KILO põllumajandussaadusi(ei ole võimalik kui naljakas). Siinsetele eesti immigrantidele olid erinevad emad oma latsekestele saatnud G emale erinevaid "väikesi pakikesi", alustades u. 30st pakist Kalevi kommidest, neljast pakist mustast leivast, liitrist viinast, veel erinevas suuruses komme ja shokolaaditahvleid, erinevaid ravimeid, vitamiinijooke jne. Ma olin lihtsalt pisarais. Kui see imeline avastus sai tehtud otsustasime teha kiire tiiru meie tänaval.
Paar sammu paremale ja olimegi põhi tänaval, kus selgus miks me ennast nii koduselt tundsime haahaa mitte ühtegi tuld, säravat akent ega geid polnud ju:) Kaks kassi plaksutasid käsi kokku, tõmbasid oma väiksed ninasõõrmed LA õhku täis ja suundusid midagi hamba alla otsima...7Eleven-hotdog-kanatiivad ja kõik olid jälle rõõmsad.

Kell heliseb, peapüsti ja esimesed 20sek sügavas hämmingus olemist teemal "mis kell on, kus ma olen ja üleüldse misassja" ja siis veeres suu kõrvuni...kell oli 9 sipsip pessu, enne kui sõber Max saabub (kelle ühes elamises me peatume). Ma olin ju juba valmis ja hüplesin ukse juures nagu kutsikas, kes on oma omaniku poolt unustatud pissitada,hüüdes samalajal õue,õue,õue:D kui G alles unise näoga mind jõllitas ja naeris, et ma pole ikka normaalne.
Mmmm kui mõnus...soe ja magus lõhn läbib iga minu nina lõhnatunnalt ja ihurakku, päike paitab nagu ta poleks kunagi varem paitanud meid...oehh...tere hommikust. Istume autosse ja suundume esimesse kohvilasse, seejärel kiire tuur ühes klubis nimega House of Blues, kus Max tahab üritust korraldada. Omapoolne hinnang antud pannakse meid maha teiselpool linna rannas. Rannast sai aga bassein, kuna niikuinii oli vaja ühe tuttava juurest läbi astuda.
Unustasin ühe seiga...pärast kohvi käisime nö. rikaste rajoonis Carola töö juures ja parasjagu jutustades vaatan mina vasakut kätt...etskae Rod Stewart jalutab sabarakkudest fotograafid sabas sibamas.

Tagasi kodus avastasime, et meil on 45min. aega, et ennast valmis panna...meil kahel korraga 45MIN...vaatepilt ilmselt oli naljakas kuidas kaks päevast räsitud nässi tormlevad mööda tuba ja seda üsna ebaotstarbekalt:) Meid ootas ees red carpet üritus ühes vast avatud klubis, kus täna toimus ühe low budget filmi valmimise puhul pidu. Nagu sõna low budget ütleb siis põhikuulsusi kohal polnud(keda me ka ära tunneks:D:D) Oodates veel mõningaid inimesi enne pidulikku sisenemist, seisime pisut eemal fotograafide seljataga, kus algas minu ja Getteri puhteestlaslik ja meile omane kommenteerimine kõikide inimeste kohta, kes olid nii vaiba peal kui vaibalt maas:D:D
Mis nüüd juhtus... silmad on pimestatud ja mingid inimesed rapsivad ja seletavad korraga...meid oli märgatud:D:D:D Kuna mina ei tahtnud kuskile midagi öelda õnnestus meil Maxiga Getter lausega " yes she is a famous singer from Estonia " tanki lükata ja ta pidi minema andma red carpetile intervjuud ühele imelisele pikakoivalisele tõmmule nukule...kas ma naersin kogu see aeg...loomulikult. Mitte ühtegi igavat kohta ei olnud:D. Ja ta sai väga hästi hakkama, kuna ta on ju siiski väga kuulus laulja ja teab täpselt kuidas need asjad käivad. Aaa ja meie avastamise põhjus oli ilmselgelt see et me ei näe just sellised välja nagu ülejäänud seltskond...meie väikesed ja valged-nemad tumedad või valged ja suured:D + keegi ei suutnud aru saada kust me tuleme...lähim ja siin väga tavaline pakkumine...Russian. Pidu iseenesest oli nothing special aga tore oli ära näha. Pean siin kohal ka ära mainima, et nende joomiskultuur on kergelt arusaamatu ja nii igav ju...ainult viin või tequila...ühtegi muu nimetusega jooki ei jooda, tellita või teatagi. Kahjuks Angeli 8 jääb siinkohal unistuseks kui just ise leti taha ei lähe:D, mis kindlasti võib juhtuda arvestades meid:D:D Kõik kokteilid tehakse VÄHEMALT pooleks, seega kahest klaasist oli silm juba kergelt krõllis ja rohkem me ei lubanud endale...esimesel peol võiks siiski inimeseks jääda:D ja õnneks siinsed inimesed on kell 12 täiesti kinni juba(prouad kes meiega veel kaasas olid) ning seega tuli meil lahkuda ja daamid hotelli toimetada.

Neljapäev. Äratus isegi veel magab ja mina olen üleval taaskord kl.7. Tuian nõutult mööda tuba ringi...õue jaaa. Mõnus vaikus ja üksindus...päike tõuseb ja taaskord nina taevapoole tõmban kopsud magusat lõhna täis...idüll...mitte aga kauaks, sest just sisenesid hoovi suure kolinaga kaks armast tumedat ilmselgelt immigrandist jalopeenolasest prügimeest, kes väga hoogsalt mind tervitasid ja lehvitasid...mu suu venis kõrvuni.
Täna oleme kolanud niisama ringi nautinud Hollywoodis meest kellel oli võileib otsaees ja kohvitass peas, suurt hullu naist, kes kohvikus meie kõrvale ennast parkis ja siis vahetpidamata midagi röökis.
Õhtu... ja kuna ühtegi igavat kohta ei saa olla peame me minema kohtuma Carola ja tema ülemusega. Väga vahva ja ülimalt naljakas...Carola ülemus on lihtsalt puhas huumor. Me lähme temaga järgmisel kolmapäeval uskuge või mitte aga meie esimesele AA meetingule:D:D:D ei ole võimalik nohh. Nimelt on härra itaallane ja kindlasti mitte joodik vaid harjunud toidu kõrvale veini jooma...ju (nagu ta ise ütles I am not a drinker I am a winer:)). Politseile vahele jäädes (märkuseks, et siin on tavaline pärast pidu ise autoga koju sõita) määras kohus talle 30 AA meetingut ja me oleme lahkelt kaasa palutud:D:D.

Reede hommik. Kell on 7...jälle. Kuna mul on ülesanne blogi kirjutada siis asungi kõike seda eelnevat Teile jutustama. Poole kirjutamise peale avastasin hääled oma akna taga. Kerge spiooni mängimise tagajärjel selgus, et koju oli jõudnud kahe kaaslasega meie vasakpoolne väga loppis näoga stripparist naaber, kes parasjagu piipu üritab laita ja ennast veel rohkem segi tõmmata...vaatepilt on tegelikult üsna kurvapoolne. Nüüd ärkas ka minu lemmik elukaaslane ja nõuab juba häälekalt minu kirjutamise lõpetamist, kuna tal hakkas just igav ja tahab näha, mida süvateaduslikku ma siia kokku soperdanud olen.

Teie kass. xoxo.

----------------------------

Ma tahaksin siinkohal lisada, et ma jätkuvalt pooldan seda, et regular size kohv tähendab hiigelkruusitäit ja Merle suhtleb vabal ajal rääkivate kodumasinatega!

----------------------------

Kass: " lugesin just mis G kirjutas... jaaaaaa need on mu uued lemmikud...rääkivad kodumasinad....ma pidin krambid saama ja seega oma toitu näiteks mikrokas kaks korda järjest soojendama, kuna ma ei tahtnud et mu nali ja naer lõppeks "

1

Kaks kodutut kassi istuvad plafooni ees oodates millal ometiii avalikustatakse kuhu väravasse tuleks suunduda. Heathrows oleme nüüdseks veetnud juba veidi üle nelja tunni, millele eelneb kolme tunni ringis lennukis ja üheksatunnine öö Vantaas - selle kõige tõttu oleme mõlemad üpris ebaadekvaatsed, aga kuna see lennujaam on juba läbi kõnnitud ja istutud ning ma ei jaksa kaasa varutud raamatukogust midagi omandada, siis otsustasin, et kui ma kohe ei kirjuta, siis seda blogi seekord ei sünnigi.

Ootuspäraselt ei saanud meie reis alata kuidagi nii nagu plaanitud. Alustuseks ma üldse ei tea kuidas saab pakkimine nii kaua aega võtta ja keeruliseks osutuda, aga tänu oma hulgale kommiahnetele amerikaseerunutele õnnestus mul kiirustades mahutada ühte kotti kolmkümmend kilo kraami. Merle muide tuli minu meelest ilma asjadeta, ma pole päris veendunud, kas tal üldse midagi kaasas on, sest need maailma kõige väiksemad kotid tunduvad ka pooltühjad ja tema pagas kaalus kümne (!) kilo ringis. Minu hiiglaslik ja tema pisikesed kotid hambus tormasime viimasel hetkel laevale, kuna hetk enne seda avastasin, et olen pangakaardi mugavalt ära kaotanud ja selle otsimine kulutas ära just need viisteist minutit, mis olid plaanitud rahulikult kohale jõudmiseks (muuseas selle kaardi leidsin hiljem oma rahakotist, aga nüüdseks olen selle teist korda ja tundub, et lõplikult ära kaotanud). Poolel kilomeetrisel teel laevale kui mul juba täitsa veremaik suus oli sellest koormast saabus õnneks päästev samuti hilinev härrasmees, kes küll tundus oma abipakkumist selle koti all juba kähku kahetsevat. No lõpuks ometi, laevas - kotid maha - aga oh üllatust, me oleme hoopis Rootsi laevas! Ei ole võimalik! Jätkuvalt ei saa me aru miks oli selle käigu ees kust pääses Soome laevale stoppmärk, tõenäoliselt lihtsalt huumori mõttes :) Igatahes, järgmine abivalmis härra Rootsi laevalt pakkis mu kotid ostukärusse ja prouad alustasid topeltpikka maratoni õige, juba kohe väljuva laeva suunas. Erinevate kopsukahjustustega jõudsime siiski kohale ja veidi vähem abivalmis härra number kolm oli sunnitud mu koti ka peale tõstma :)) Hiljem oli ta sunnitud ka leppima faktiga, et ma varastasin endale uue ostukäru, sest vastasel juhul oleks ta pidanud minuga ja mu ülekilodega laeva jääma, mis ei paistnud talle eriti sobivat. Või noh tegelikult ma lubasin selle absoluutselt kindlastiii tagastada, aga ei hakanud siiski mööda eskalaatorit vastassuunas üles jooksma sellega ja väga ei tahtnud ka narkokoerast uuesti mööduma hakata ja selgitama, miks ma ajan mingeid kummalisi asju käruga, mida mul ei tohiks olla. Vabandust, härra kotitõstja!

-------------------

Vahepeal selgus kuhu meil vaja minna on ning kuna lennujaamades on turvakontrollid karmistunud pidime läbima Londonis tavapärasele lisaks veel ühe läbiotsimise ja -katsumise. Järgneva 11 tunni jooksul lennukis hullusime koos, sest magada polnud võimalik, ära mahtuda ka mitte, siiani kogu keha valutab ja eelnenud seikluste tõttu polnud mul jaksu seekord filmegi vaadata, välja arvatud hirmus halb Fame, mida ainult oma muusikaliarmastusest lähtuvalt sundisin end lõpuni jälgima. Merle keris selle lihtsalt läbi :) Lugesin oma kaasa pakitud raamatukogu kõige paksema raamatu läbi ja veinitasime ja kohvitasime ja lugesime minuteid.

Järjekordne ultimate fail saabus kui jõudsime LAsse ning mõlemad käpavärinal harjutanud olime, mida härradele piiril öelda, et nad meid siiski ka riiki laseks. See osa läks seekord üllatavalt kergesti, vastasime tavapärastele küsimustele, mina mõnevõrra põhjalikumalt küll, aga saime oma templid. Olles juba rõõmsalt pagasiga peaaegu et uksest väljas, saadeti meid aga põhjalikku läbiotsimisse. Fantastiline kuivõrd olin tõendanud allkirjaga, et mul pole kaasas toitu ja reaalselt moodustas minu kolmekümnest pagasikilost poole tellitud kommindus, leivad jms, mida sooviti hakata kohe lahti pakkima. Kui ma olin juba ette kujutanud, kuidas ma kohe oma kommivaruga hakkan tagasilendu sooritama, olles eelnevalt pidanud nende hirmkurjade ameeriklaste meelevallas olema, ütles selles osakonnas inimesi suunav mees lihtsalt "Estonia - this way" ja pani midagi vaatamata templid (seal piiril on igal teisel vaja sulle mingi tempel panna erinevatele paberitele ja midagi pildistada ja täita jne jne), et meie kohta eelnevalt pandud kahtlus "agricultural" (arusaamatu mis meie kohvrite välimuses viitas põllumajanduse sissevedamisele?!) on alusetu ja juhatas meid välja. Meil on tõesti kaitseinglid olemas! Feilide nimekirja läheb ka see, et mõlemas mu kotis läks miski põhjalikult laiali, aga peale sellest lennujaamast pääsemist tundub, et ükski asi ei saa enam morjendada :)

Ja nüüd oleme oma eriti mõnusas mehhikopärases pesas, kus meid mõlemat ootab juba oma suur voodi ja kõik on eriti hästi ja maja on ilus ja hubane ja terrassiga ja kiirel jalutuskäigul leidsime, et kõik eluks vajalik ja melu on mõne sammu kaugusel ning tõepoolest ei kohanud me ringi vaadates mitte ühtegi selgelt heteromeest - elame West Hollywoodi ehk geilinnaosa keskuses.

Homme peaks tulema rannalebopäev jee ja agiteerin järgmiseks juba Merlet kirjutama..