1

Kaks kodutut kassi istuvad plafooni ees oodates millal ometiii avalikustatakse kuhu väravasse tuleks suunduda. Heathrows oleme nüüdseks veetnud juba veidi üle nelja tunni, millele eelneb kolme tunni ringis lennukis ja üheksatunnine öö Vantaas - selle kõige tõttu oleme mõlemad üpris ebaadekvaatsed, aga kuna see lennujaam on juba läbi kõnnitud ja istutud ning ma ei jaksa kaasa varutud raamatukogust midagi omandada, siis otsustasin, et kui ma kohe ei kirjuta, siis seda blogi seekord ei sünnigi.

Ootuspäraselt ei saanud meie reis alata kuidagi nii nagu plaanitud. Alustuseks ma üldse ei tea kuidas saab pakkimine nii kaua aega võtta ja keeruliseks osutuda, aga tänu oma hulgale kommiahnetele amerikaseerunutele õnnestus mul kiirustades mahutada ühte kotti kolmkümmend kilo kraami. Merle muide tuli minu meelest ilma asjadeta, ma pole päris veendunud, kas tal üldse midagi kaasas on, sest need maailma kõige väiksemad kotid tunduvad ka pooltühjad ja tema pagas kaalus kümne (!) kilo ringis. Minu hiiglaslik ja tema pisikesed kotid hambus tormasime viimasel hetkel laevale, kuna hetk enne seda avastasin, et olen pangakaardi mugavalt ära kaotanud ja selle otsimine kulutas ära just need viisteist minutit, mis olid plaanitud rahulikult kohale jõudmiseks (muuseas selle kaardi leidsin hiljem oma rahakotist, aga nüüdseks olen selle teist korda ja tundub, et lõplikult ära kaotanud). Poolel kilomeetrisel teel laevale kui mul juba täitsa veremaik suus oli sellest koormast saabus õnneks päästev samuti hilinev härrasmees, kes küll tundus oma abipakkumist selle koti all juba kähku kahetsevat. No lõpuks ometi, laevas - kotid maha - aga oh üllatust, me oleme hoopis Rootsi laevas! Ei ole võimalik! Jätkuvalt ei saa me aru miks oli selle käigu ees kust pääses Soome laevale stoppmärk, tõenäoliselt lihtsalt huumori mõttes :) Igatahes, järgmine abivalmis härra Rootsi laevalt pakkis mu kotid ostukärusse ja prouad alustasid topeltpikka maratoni õige, juba kohe väljuva laeva suunas. Erinevate kopsukahjustustega jõudsime siiski kohale ja veidi vähem abivalmis härra number kolm oli sunnitud mu koti ka peale tõstma :)) Hiljem oli ta sunnitud ka leppima faktiga, et ma varastasin endale uue ostukäru, sest vastasel juhul oleks ta pidanud minuga ja mu ülekilodega laeva jääma, mis ei paistnud talle eriti sobivat. Või noh tegelikult ma lubasin selle absoluutselt kindlastiii tagastada, aga ei hakanud siiski mööda eskalaatorit vastassuunas üles jooksma sellega ja väga ei tahtnud ka narkokoerast uuesti mööduma hakata ja selgitama, miks ma ajan mingeid kummalisi asju käruga, mida mul ei tohiks olla. Vabandust, härra kotitõstja!

-------------------

Vahepeal selgus kuhu meil vaja minna on ning kuna lennujaamades on turvakontrollid karmistunud pidime läbima Londonis tavapärasele lisaks veel ühe läbiotsimise ja -katsumise. Järgneva 11 tunni jooksul lennukis hullusime koos, sest magada polnud võimalik, ära mahtuda ka mitte, siiani kogu keha valutab ja eelnenud seikluste tõttu polnud mul jaksu seekord filmegi vaadata, välja arvatud hirmus halb Fame, mida ainult oma muusikaliarmastusest lähtuvalt sundisin end lõpuni jälgima. Merle keris selle lihtsalt läbi :) Lugesin oma kaasa pakitud raamatukogu kõige paksema raamatu läbi ja veinitasime ja kohvitasime ja lugesime minuteid.

Järjekordne ultimate fail saabus kui jõudsime LAsse ning mõlemad käpavärinal harjutanud olime, mida härradele piiril öelda, et nad meid siiski ka riiki laseks. See osa läks seekord üllatavalt kergesti, vastasime tavapärastele küsimustele, mina mõnevõrra põhjalikumalt küll, aga saime oma templid. Olles juba rõõmsalt pagasiga peaaegu et uksest väljas, saadeti meid aga põhjalikku läbiotsimisse. Fantastiline kuivõrd olin tõendanud allkirjaga, et mul pole kaasas toitu ja reaalselt moodustas minu kolmekümnest pagasikilost poole tellitud kommindus, leivad jms, mida sooviti hakata kohe lahti pakkima. Kui ma olin juba ette kujutanud, kuidas ma kohe oma kommivaruga hakkan tagasilendu sooritama, olles eelnevalt pidanud nende hirmkurjade ameeriklaste meelevallas olema, ütles selles osakonnas inimesi suunav mees lihtsalt "Estonia - this way" ja pani midagi vaatamata templid (seal piiril on igal teisel vaja sulle mingi tempel panna erinevatele paberitele ja midagi pildistada ja täita jne jne), et meie kohta eelnevalt pandud kahtlus "agricultural" (arusaamatu mis meie kohvrite välimuses viitas põllumajanduse sissevedamisele?!) on alusetu ja juhatas meid välja. Meil on tõesti kaitseinglid olemas! Feilide nimekirja läheb ka see, et mõlemas mu kotis läks miski põhjalikult laiali, aga peale sellest lennujaamast pääsemist tundub, et ükski asi ei saa enam morjendada :)

Ja nüüd oleme oma eriti mõnusas mehhikopärases pesas, kus meid mõlemat ootab juba oma suur voodi ja kõik on eriti hästi ja maja on ilus ja hubane ja terrassiga ja kiirel jalutuskäigul leidsime, et kõik eluks vajalik ja melu on mõne sammu kaugusel ning tõepoolest ei kohanud me ringi vaadates mitte ühtegi selgelt heteromeest - elame West Hollywoodi ehk geilinnaosa keskuses.

Homme peaks tulema rannalebopäev jee ja agiteerin järgmiseks juba Merlet kirjutama..