5

SundayFunday:) on ka siin olemas.
Teen ruttu, sest peame G lennujaama vastu minema ja siis Eesti majja eestipärast toitu sööma ja imelist G kuulama. Loodan, et söögiks pole tangupuder või muud säärast:) Tatar kõlaks juba paremini;)
Reedel olin ilma abikaasata ja mõtlesin, et jään koju ja puhkan vahelduseks...ei õnnestunud...kui ikka helistatakse ja kutsutakse Hollywoodi uue klubi avamisele siis kohe mitte ei saa keelduda. Väga lahe koht oli ja kõik karvased ja sulelised olid kohal...siin kohal on kahju, et mul pole Merlist LA taskuversiooni kaasas, kes teaks absoluutselt kõikide inimeste nimesid ja tegevusalasid...isegi suvaliste hotdogi müüjate ma arvan:D
Eile aitasin sõpradel ladu (neil on siin sellised väikesed eralaod, nagu meil mustamäel garaaziboksid) koristada ja tühjaks tassida...teenisin oma esimese raha:P ja lõpuks sain õhtul niisama kodus vedeleda ja melonit pugida.

Aa ja nagu kirjutasin siis ma olen igalepoole maile saatnud ja teinud seda kõikvõimalikele pakkumistele...kaasaarvatud kellegi toa koristamine, mis siin on väga tavaline ja lihtne teenus...peab aga mainima, et tihti oodatakse koristamise lõpus ka midagi muud:D:D kopeerin siia ühe kirjavahetuse:

Hi,
I'm interested in cleaning your house and would like to have more information about
your needs and wishes.
Looking forward to hear from you,
-------
Vastus Jose Lopes: MAN OR WOMAN
-------
Woman
-------
Vastus Jose Lopes: Look I am looking for someone to clean and have fun after too
---------
Haahaa päris naljakas oli selline vastus saada ja siinkohal lõppes ka meie kirjavahetus...no happyendings for Jose Lopes!!!!

4

----------------------------
Kass:
Reede hommik algas kerge magamise teesklusega, kuna üldse ei tahtnud täna jooksma minna. Entusiastlik korteriomanik hallootas minuti, paar ja ilmselt olekski jäänud halootama, kui ma poleks lõpuks vastanud et me magame...tundus, et talle ei mahtunud pähe kui inimesed ei vasta on üsna võimalik, et nad magavad ja ei kuule. No pole hullu küll nad õpivad;)

Eile käisime mõlemad erinevas linna otsas väljas...mina Downtownis ehk LA tsentris ja minu kaasa Long Beachil. G ümbritsesid peale tema kaaslase kaks suurt naissooihalejat ja gängiliikmed ja keegi keda kuskil eemal tulistati:) Nimelt oli vastav baar G kaaslase kunagine kodubaar, kuhu seekord ilmselgelt G ei kuulunud:D...vähemalt oli tal lõbus nagu ta ütles.
Mina käisin siis nö. kesklinnas kolmes ühe omanikuga baaris. Üllatuslikult väga lahedad ja ilusad (sõna, mida siin saab kohtade puhul harva kasutada) ning väga euroopalikud kohad. Kaks meenutasid Caprice ja Prive sugemetega kohti...musta sisustusega ja kuldse ornamentikaga ja viimane oli äärmiselt põnev viski baar...seal müüdi ainult viskit ja kõikides kokteilides kasutati viskit, mis olid mulle kui mitte viskijoojale isegi väga maitsvad. Baari tagumist riiulit katsid maast laeni kõikvõimalikud viskipudelid ülemaailma ning mõningate kättesaamiseks olid pikad redelid nagu filmides raamatukogudes näinud olete. Seinu katsid kõikjal kitse ja põtrade topised või lihtsalt sarved...selline iiri jahimeeste kõrts. Pärast seda läksime sööma...ei ole lihtsalt võimalik kui palju on inimesed võimelised sööma:D ja kõik mu kaaslased olid kõhnad...uskumatu.

Ma olen siis täna oma brother from another motheriga üksi kodus, sest minu G lennutatakse ühte teise linna, mingeid asju ajama...nimelt ta aitab meie majaomanikul tööasju teha...jätkuvalt üks asi, mis mulle pähe veel ei mahu on see, kuidas need ärimehed siin eksisteerivad, kui nad meile nii ilmselgeid asju nii keeruliseks ja segaseks suudavad ajada:D:D kui üldse suudavad ajada...See mees sai sellest vist kogemata aru ja seega laseb G ennast aidata:)

Mina olen terved päevad igalepoole kirju saatnud, kas keegi tahab ühte euroopa valgekarvalist kodutut kassi endale tööle võtta...luban olla sõbralik ja mitte paljuneda:D

3

Olen bussis ja bussijuht tegi mulle just pileti valja. Jaa - ma arvan, et ma meeldin LAle sama palju kui tema mulle :) Kuna meie pesa asukoht on taiuslik, siis pole mul enam tunde kestvaid bussireise, mida teile kirjutamisega sisustada nagu oma varasemate blogide puhul. Lyhikokkuvote tuleb aga ara teha muidu on seda koike juba liiga palju. Viimastest paevadest siis - esiteks me like, et on olemas kohad, kus pyhapaeval maksad esimese mimosaringi eest ja koik jargnevad on tasuta. Me like, et eelmisel ohtul saab vedamise korral kaia superilusas ja eksklusiivses Skybaris Sunset Stripil, kuhu saab ka kodust kymne minutise jalutuskaiguga. Kummaline, et isegi sellistes kohtades on klaasid plastikust - saime sellele selgituse - igas kohas kus on bassein, on klaasi kasutamine keelatud. Samuti on see selgelt saastlik variant. Arvasime, et viimaste paevade jaheduse tottu peaks valja minnes eesti kliima kohaselt riietuma, aga Skybar oli praktiliselt taidetud soojenduslampidega - nagu ka iga teine siin oues asuv soogi/peoala. Pidusele ohtule eelnes hommikune lapsehoidmine kodu lahedal asuvas pargis - meie korteriomanikul on imearmas pisike tytar Ruby - kuhu mu suureks pettumuseks sel paeval Seal ja Heidi Klum ei joudnud - nad pidavat seal yldiselt sagedased kylalised olema. Yllatusena on meil nyyd ka korterikaaslane - Max paigutab oma korterisse k6ik abivajajad ehk nyydsest jagame seda keskealise l6busa ameerika mehega, kes naeb valja umbes nagu Family Guy voi Simpsonite perekonna pea. Kuigi no hard feelings, eks temalgi on vast keeruline harjuda kahe hullu noore eurooplasega ja ta on vaga abivalmis ja puha. Tanu sellele pakkisime aga endid elutoa kohal asuvasse lofti, mis tanase hommiuni taitis peamiselt kolilambri rolli. Peale minu loomingulist lahenemist sai aga sinna vaip maha ja suuremast osast kolast tugitooli imitatsioon ja laud ja seal on taitsa hubane juba. Kummaline, et koik ameeriklased armastavad yleni valget sisustust ja samas koristavad seda nahtavalt korra viisaastakus..meie valge kook on igatahes peale tanast jalle valge :)

Ja siis me nagime Johnny Deppi ja ylejaanud Alice imedemaal casti ja Kerli laulis Hollywood/Highlandi keskuses.

Ja mu kutsule raudselt meeldiks elada Carola ja Janne tanaval, kus on hiiglaslikud seedripuud suurtesuurte kabidega.

Ahjaa veel - ma loobusin igapaevasest oma nime spellimisest ehk siis olen juba oppinud reageerima oma uuele amerikaniseerunud nimevariandile - Heather. Merlel laks kergemalt - ta opib Marylin olemist. Ja LA klubid pole yhelgi ohtul suletud ega tyhjad. Meie eestlastearmee (neid on praegu terve hulk kylas siin) laks naiteks eile (pyhapaeva) ohtul klubitiirule.

Ja me jooksime Merlega tana kohvikus koos vastu klaasist seina. Live entertainment! :)

2

Kass, kass, kass.
Mis päev täna on...ee reede hommik kl on 7.16 ja juba mitmendat päeva järjest ärkan ma ebanormaalsel ajal üles, olenemata sellest, mis kell me magama lähme.
Vaatame millest Getter kirjutas...ahahh meie kodu hõk mul on nii palju kirjutada Teile.

Tuppa jõudes ootas meid õdus pesa...pole mingit kahtlust...KODU. Kiire tuur korteris tehtud ja magamisasemed jaotatud tuli hakata kiirkorras G asju lahti pakkima, kuna tema kotis oh imet on plahvatanud üks juuksehooldusvahend, mis loomulikult oli toodud ühele prouale...nalja kui palju ja aina paremaks läks:D Pakkimise käigus selgus miks tema kotid tegelikult nii rasked olid(koti tegelik sisu sai pakitud imelise ema poolt, seega polnud minu proual aimugi mida ebaseaduslikku ta veab:):) ). Ei liialda kui ütlen et ühes kotis riiete all oli u. KÜMME KILO põllumajandussaadusi(ei ole võimalik kui naljakas). Siinsetele eesti immigrantidele olid erinevad emad oma latsekestele saatnud G emale erinevaid "väikesi pakikesi", alustades u. 30st pakist Kalevi kommidest, neljast pakist mustast leivast, liitrist viinast, veel erinevas suuruses komme ja shokolaaditahvleid, erinevaid ravimeid, vitamiinijooke jne. Ma olin lihtsalt pisarais. Kui see imeline avastus sai tehtud otsustasime teha kiire tiiru meie tänaval.
Paar sammu paremale ja olimegi põhi tänaval, kus selgus miks me ennast nii koduselt tundsime haahaa mitte ühtegi tuld, säravat akent ega geid polnud ju:) Kaks kassi plaksutasid käsi kokku, tõmbasid oma väiksed ninasõõrmed LA õhku täis ja suundusid midagi hamba alla otsima...7Eleven-hotdog-kanatiivad ja kõik olid jälle rõõmsad.

Kell heliseb, peapüsti ja esimesed 20sek sügavas hämmingus olemist teemal "mis kell on, kus ma olen ja üleüldse misassja" ja siis veeres suu kõrvuni...kell oli 9 sipsip pessu, enne kui sõber Max saabub (kelle ühes elamises me peatume). Ma olin ju juba valmis ja hüplesin ukse juures nagu kutsikas, kes on oma omaniku poolt unustatud pissitada,hüüdes samalajal õue,õue,õue:D kui G alles unise näoga mind jõllitas ja naeris, et ma pole ikka normaalne.
Mmmm kui mõnus...soe ja magus lõhn läbib iga minu nina lõhnatunnalt ja ihurakku, päike paitab nagu ta poleks kunagi varem paitanud meid...oehh...tere hommikust. Istume autosse ja suundume esimesse kohvilasse, seejärel kiire tuur ühes klubis nimega House of Blues, kus Max tahab üritust korraldada. Omapoolne hinnang antud pannakse meid maha teiselpool linna rannas. Rannast sai aga bassein, kuna niikuinii oli vaja ühe tuttava juurest läbi astuda.
Unustasin ühe seiga...pärast kohvi käisime nö. rikaste rajoonis Carola töö juures ja parasjagu jutustades vaatan mina vasakut kätt...etskae Rod Stewart jalutab sabarakkudest fotograafid sabas sibamas.

Tagasi kodus avastasime, et meil on 45min. aega, et ennast valmis panna...meil kahel korraga 45MIN...vaatepilt ilmselt oli naljakas kuidas kaks päevast räsitud nässi tormlevad mööda tuba ja seda üsna ebaotstarbekalt:) Meid ootas ees red carpet üritus ühes vast avatud klubis, kus täna toimus ühe low budget filmi valmimise puhul pidu. Nagu sõna low budget ütleb siis põhikuulsusi kohal polnud(keda me ka ära tunneks:D:D) Oodates veel mõningaid inimesi enne pidulikku sisenemist, seisime pisut eemal fotograafide seljataga, kus algas minu ja Getteri puhteestlaslik ja meile omane kommenteerimine kõikide inimeste kohta, kes olid nii vaiba peal kui vaibalt maas:D:D
Mis nüüd juhtus... silmad on pimestatud ja mingid inimesed rapsivad ja seletavad korraga...meid oli märgatud:D:D:D Kuna mina ei tahtnud kuskile midagi öelda õnnestus meil Maxiga Getter lausega " yes she is a famous singer from Estonia " tanki lükata ja ta pidi minema andma red carpetile intervjuud ühele imelisele pikakoivalisele tõmmule nukule...kas ma naersin kogu see aeg...loomulikult. Mitte ühtegi igavat kohta ei olnud:D. Ja ta sai väga hästi hakkama, kuna ta on ju siiski väga kuulus laulja ja teab täpselt kuidas need asjad käivad. Aaa ja meie avastamise põhjus oli ilmselgelt see et me ei näe just sellised välja nagu ülejäänud seltskond...meie väikesed ja valged-nemad tumedad või valged ja suured:D + keegi ei suutnud aru saada kust me tuleme...lähim ja siin väga tavaline pakkumine...Russian. Pidu iseenesest oli nothing special aga tore oli ära näha. Pean siin kohal ka ära mainima, et nende joomiskultuur on kergelt arusaamatu ja nii igav ju...ainult viin või tequila...ühtegi muu nimetusega jooki ei jooda, tellita või teatagi. Kahjuks Angeli 8 jääb siinkohal unistuseks kui just ise leti taha ei lähe:D, mis kindlasti võib juhtuda arvestades meid:D:D Kõik kokteilid tehakse VÄHEMALT pooleks, seega kahest klaasist oli silm juba kergelt krõllis ja rohkem me ei lubanud endale...esimesel peol võiks siiski inimeseks jääda:D ja õnneks siinsed inimesed on kell 12 täiesti kinni juba(prouad kes meiega veel kaasas olid) ning seega tuli meil lahkuda ja daamid hotelli toimetada.

Neljapäev. Äratus isegi veel magab ja mina olen üleval taaskord kl.7. Tuian nõutult mööda tuba ringi...õue jaaa. Mõnus vaikus ja üksindus...päike tõuseb ja taaskord nina taevapoole tõmban kopsud magusat lõhna täis...idüll...mitte aga kauaks, sest just sisenesid hoovi suure kolinaga kaks armast tumedat ilmselgelt immigrandist jalopeenolasest prügimeest, kes väga hoogsalt mind tervitasid ja lehvitasid...mu suu venis kõrvuni.
Täna oleme kolanud niisama ringi nautinud Hollywoodis meest kellel oli võileib otsaees ja kohvitass peas, suurt hullu naist, kes kohvikus meie kõrvale ennast parkis ja siis vahetpidamata midagi röökis.
Õhtu... ja kuna ühtegi igavat kohta ei saa olla peame me minema kohtuma Carola ja tema ülemusega. Väga vahva ja ülimalt naljakas...Carola ülemus on lihtsalt puhas huumor. Me lähme temaga järgmisel kolmapäeval uskuge või mitte aga meie esimesele AA meetingule:D:D:D ei ole võimalik nohh. Nimelt on härra itaallane ja kindlasti mitte joodik vaid harjunud toidu kõrvale veini jooma...ju (nagu ta ise ütles I am not a drinker I am a winer:)). Politseile vahele jäädes (märkuseks, et siin on tavaline pärast pidu ise autoga koju sõita) määras kohus talle 30 AA meetingut ja me oleme lahkelt kaasa palutud:D:D.

Reede hommik. Kell on 7...jälle. Kuna mul on ülesanne blogi kirjutada siis asungi kõike seda eelnevat Teile jutustama. Poole kirjutamise peale avastasin hääled oma akna taga. Kerge spiooni mängimise tagajärjel selgus, et koju oli jõudnud kahe kaaslasega meie vasakpoolne väga loppis näoga stripparist naaber, kes parasjagu piipu üritab laita ja ennast veel rohkem segi tõmmata...vaatepilt on tegelikult üsna kurvapoolne. Nüüd ärkas ka minu lemmik elukaaslane ja nõuab juba häälekalt minu kirjutamise lõpetamist, kuna tal hakkas just igav ja tahab näha, mida süvateaduslikku ma siia kokku soperdanud olen.

Teie kass. xoxo.

----------------------------

Ma tahaksin siinkohal lisada, et ma jätkuvalt pooldan seda, et regular size kohv tähendab hiigelkruusitäit ja Merle suhtleb vabal ajal rääkivate kodumasinatega!

----------------------------

Kass: " lugesin just mis G kirjutas... jaaaaaa need on mu uued lemmikud...rääkivad kodumasinad....ma pidin krambid saama ja seega oma toitu näiteks mikrokas kaks korda järjest soojendama, kuna ma ei tahtnud et mu nali ja naer lõppeks "

1

Kaks kodutut kassi istuvad plafooni ees oodates millal ometiii avalikustatakse kuhu väravasse tuleks suunduda. Heathrows oleme nüüdseks veetnud juba veidi üle nelja tunni, millele eelneb kolme tunni ringis lennukis ja üheksatunnine öö Vantaas - selle kõige tõttu oleme mõlemad üpris ebaadekvaatsed, aga kuna see lennujaam on juba läbi kõnnitud ja istutud ning ma ei jaksa kaasa varutud raamatukogust midagi omandada, siis otsustasin, et kui ma kohe ei kirjuta, siis seda blogi seekord ei sünnigi.

Ootuspäraselt ei saanud meie reis alata kuidagi nii nagu plaanitud. Alustuseks ma üldse ei tea kuidas saab pakkimine nii kaua aega võtta ja keeruliseks osutuda, aga tänu oma hulgale kommiahnetele amerikaseerunutele õnnestus mul kiirustades mahutada ühte kotti kolmkümmend kilo kraami. Merle muide tuli minu meelest ilma asjadeta, ma pole päris veendunud, kas tal üldse midagi kaasas on, sest need maailma kõige väiksemad kotid tunduvad ka pooltühjad ja tema pagas kaalus kümne (!) kilo ringis. Minu hiiglaslik ja tema pisikesed kotid hambus tormasime viimasel hetkel laevale, kuna hetk enne seda avastasin, et olen pangakaardi mugavalt ära kaotanud ja selle otsimine kulutas ära just need viisteist minutit, mis olid plaanitud rahulikult kohale jõudmiseks (muuseas selle kaardi leidsin hiljem oma rahakotist, aga nüüdseks olen selle teist korda ja tundub, et lõplikult ära kaotanud). Poolel kilomeetrisel teel laevale kui mul juba täitsa veremaik suus oli sellest koormast saabus õnneks päästev samuti hilinev härrasmees, kes küll tundus oma abipakkumist selle koti all juba kähku kahetsevat. No lõpuks ometi, laevas - kotid maha - aga oh üllatust, me oleme hoopis Rootsi laevas! Ei ole võimalik! Jätkuvalt ei saa me aru miks oli selle käigu ees kust pääses Soome laevale stoppmärk, tõenäoliselt lihtsalt huumori mõttes :) Igatahes, järgmine abivalmis härra Rootsi laevalt pakkis mu kotid ostukärusse ja prouad alustasid topeltpikka maratoni õige, juba kohe väljuva laeva suunas. Erinevate kopsukahjustustega jõudsime siiski kohale ja veidi vähem abivalmis härra number kolm oli sunnitud mu koti ka peale tõstma :)) Hiljem oli ta sunnitud ka leppima faktiga, et ma varastasin endale uue ostukäru, sest vastasel juhul oleks ta pidanud minuga ja mu ülekilodega laeva jääma, mis ei paistnud talle eriti sobivat. Või noh tegelikult ma lubasin selle absoluutselt kindlastiii tagastada, aga ei hakanud siiski mööda eskalaatorit vastassuunas üles jooksma sellega ja väga ei tahtnud ka narkokoerast uuesti mööduma hakata ja selgitama, miks ma ajan mingeid kummalisi asju käruga, mida mul ei tohiks olla. Vabandust, härra kotitõstja!

-------------------

Vahepeal selgus kuhu meil vaja minna on ning kuna lennujaamades on turvakontrollid karmistunud pidime läbima Londonis tavapärasele lisaks veel ühe läbiotsimise ja -katsumise. Järgneva 11 tunni jooksul lennukis hullusime koos, sest magada polnud võimalik, ära mahtuda ka mitte, siiani kogu keha valutab ja eelnenud seikluste tõttu polnud mul jaksu seekord filmegi vaadata, välja arvatud hirmus halb Fame, mida ainult oma muusikaliarmastusest lähtuvalt sundisin end lõpuni jälgima. Merle keris selle lihtsalt läbi :) Lugesin oma kaasa pakitud raamatukogu kõige paksema raamatu läbi ja veinitasime ja kohvitasime ja lugesime minuteid.

Järjekordne ultimate fail saabus kui jõudsime LAsse ning mõlemad käpavärinal harjutanud olime, mida härradele piiril öelda, et nad meid siiski ka riiki laseks. See osa läks seekord üllatavalt kergesti, vastasime tavapärastele küsimustele, mina mõnevõrra põhjalikumalt küll, aga saime oma templid. Olles juba rõõmsalt pagasiga peaaegu et uksest väljas, saadeti meid aga põhjalikku läbiotsimisse. Fantastiline kuivõrd olin tõendanud allkirjaga, et mul pole kaasas toitu ja reaalselt moodustas minu kolmekümnest pagasikilost poole tellitud kommindus, leivad jms, mida sooviti hakata kohe lahti pakkima. Kui ma olin juba ette kujutanud, kuidas ma kohe oma kommivaruga hakkan tagasilendu sooritama, olles eelnevalt pidanud nende hirmkurjade ameeriklaste meelevallas olema, ütles selles osakonnas inimesi suunav mees lihtsalt "Estonia - this way" ja pani midagi vaatamata templid (seal piiril on igal teisel vaja sulle mingi tempel panna erinevatele paberitele ja midagi pildistada ja täita jne jne), et meie kohta eelnevalt pandud kahtlus "agricultural" (arusaamatu mis meie kohvrite välimuses viitas põllumajanduse sissevedamisele?!) on alusetu ja juhatas meid välja. Meil on tõesti kaitseinglid olemas! Feilide nimekirja läheb ka see, et mõlemas mu kotis läks miski põhjalikult laiali, aga peale sellest lennujaamast pääsemist tundub, et ükski asi ei saa enam morjendada :)

Ja nüüd oleme oma eriti mõnusas mehhikopärases pesas, kus meid mõlemat ootab juba oma suur voodi ja kõik on eriti hästi ja maja on ilus ja hubane ja terrassiga ja kiirel jalutuskäigul leidsime, et kõik eluks vajalik ja melu on mõne sammu kaugusel ning tõepoolest ei kohanud me ringi vaadates mitte ühtegi selgelt heteromeest - elame West Hollywoodi ehk geilinnaosa keskuses.

Homme peaks tulema rannalebopäev jee ja agiteerin järgmiseks juba Merlet kirjutama..